Kui kaua kestab värv, kui tihti peaks puitmaja värvima?

Olenevalt värvitüübist, 3-30 aasta tagant peaks värvi uuendama. Puitu paremini kaitsvad värvid peavad vastu keskmiselt 10 aastat.

Mõned tarkuseterad

• Värvi pigmenteeritus: mida suurem on värvi pigmenteeritus, seda paremini kait­seb värvikiht puitu ilmastikutingimuste eest ja seda suurem on tema valgus- ja toonistabiilsus
• Värvikihi paksus – värvikihtide arv või kile paksus – mõjutab vastupidavust oluliselt. Värvi pigmenteeritus: mida suurem on värvi pigmenteeritus, seda paremini kait­seb värvikiht puitu ilmastikutingimuste eest ja seda suurem on tema valgus- ja toonistabiilsus.

Värvimine

Värvimine kaitseb puidupinda patineerumise ja kulumise eest. Värvkate täidab eelkõige esteetilist funktsiooni, samas tõkestab puidu pinnakihi erosiooni ja halliks muutumist, aeglustab vihmavee imendumist ning pidur­dab hallituse ja sinetusseente kasvu. Värve liigitatakse mitmel viisil: sideaine ja/või kasutatava lahusti, pigmenteerituse ja kilemoodustamise järgi. Meil on ku­junenud kõige levinumaks liigituse aluseks esimene (vt Ehitaja nr 7…12/2001 “Vär­vid meie ümber”, Ehitaja käsiraamat: Puitmaja korrastamine “Puitmajade fas­saadivärvid”). Esitame siin sellekohase kokkuvõtte väikeste täiendustega.

Linaõlivärv

Linaõlivärv jätab poolkatva kuni täiskatva mati pinna. Tänu suhteliselt väikestele õlimolekulidele tungib värv teatud määral puidu pealispinda ja moodustab väga elastse, puitu ilmastikumõjude eest kaits­va, veeauru vähe läbilaskva kile. Päikesevalguses linaõlivärv tuhmub, pimedas koltub, kuid vananeb siiski kaunilt – matistub ja kriidistub. Vananedes värvi-pind mureneb või praguneb ruudustiku­liselt, mis võimaldab sissetunginud veeau­rul või vihmaveel pinnast välja aurata. Linaõlivärv vajab aluskrunti, soovi­tatavalt tsinkoksiidi sisaldavat hallitus­vastase toimega linaõlikruntvärvi, ja lahustamiseks allergiaohtlikku tärpentini või tule-, tervise- ja keskkonnaohtlikku lakibensiini. Linaõlivärv on suhteliselt kallis, kuid kestab kaua (umbes 10 aastat) ja on kergesti uuendatav, kuna ei nõua eemal­damist. Kriitiliseks omaduseks on pikk kuivamisaeg (4…7 ööpäeva).

Alküüdõlivärv

Alküüdvaik on lahustiga lahustatav või vees emulgeeritud sideaine, mida tänu tema suhteliselt heale sissetungimisvõimele aluspinda kasutatakse väliehituses puidu kruntimiseks. Alküüdvaik on ka lasuur- ja lakkvärvide baassideaine. Alküüdõlivärvi kuivamisaeg on lühem kui linaõlivärvil, ta kriidistub vähem ja säilitab läike kauem. Alküüdvärvis on sideaineks alküüdvaik, mille sünteesi lähteaineks on küll loodusli­kud õlid, kuid polümeeride molekulid on suuremad kui lähteainetel. Need suuremad molekulid ei tungi enam nii sügavale. Alküüdvärv praguneb aja jooksul ja lööb seina küljest lahti. Mõnekordse värvimise järel võib alküüdõlivärv vajada täielikku eemaldamist. Alküüdõlivärvi läikeaste ulatub läikivast matini. Mida läikivam värvipind, seda pa­rem on tema puhastatavus. Läikpinnalised värvid moodustavad tiheda kile, mistõttu tuleb täpselt arvestada niiskuse liikumisega puidus ja tarindite tuulutusega. Tänaseks päevaks on arendatud ka alküüdvärve, mis lasevad niiskust mingil määral läbi. See vähendab värvi ketendamise tõenäosust. Alküüdõlivärv eeldab pinna eelkrunti­mist. Alusvärviks võib kasutada kattevärvi, mis on puiduimmutusvahendiga 10% ve­deldatud. Välistingimustes on soovitatav kasutada alküüdõlivärvi, mille õlisisaldus on vähemalt 70%. Alküüdõlivärv kuivab suhteliselt kiiresti (üks ööpäev). Välistingimustes võib puidu “mängimise” tõttu rebeneda (foto 24). Renoveerimine on vana värvikihi osalise või täieliku eemaldamise vajaduse tõttu tülikas. Lahustipõhine alküüdõlivärv sisaldab “mürgiseid” vedeldavaid lisandeid.

Akrülaatlateks

Akrülaat on polümeerne sideaine, mida kattevärvides kasutatakse vees lahustuva dispersioonina. Akrülaat on dispersioon­värvides (nimetatakse sageli lateksiteks) sideainena kõige enam kasutatav polü­meer, sest annab väga elastse värvikihi, mis puidu mängimise tõttu välistingimustes on äärmiselt oluline. Akrülaatlateks tungib halvasti aluspinda, mistõttu ta kinnitub karedale pinnale pa-remini (foto 25), hööveldatud pind nõuab korralikku kruntimist. Värvi suurimaks eeliseks on väga kiire kuivamine (kuni kaks tundi). Akrülaatlateks koosneb vabalt vees lii­kuvatest väikestest kleepuvatest plastkuuli-dest. Kui vesi haihtub, jäävad pallid omavahel kokku ja moodustavad püsiva, ühtlase, vees mittelahustuva plastkile. Kuna akrülaatlateksist eraldub kuivamisel ainult vett, on ta kasutamisturvalisuselt täiesti ohutu.

Läikeastmelt on akrülaatvärvi valida täismatist kuni poolläikivani. Mida kõr­gem on läikeaste, seda vastupidavam on värvitud pind. Akrülaatlateks on kergesti pinnale kantav, hea läike- ja toonistabiil­susega ning kriidistub väga aeglaselt. Vär­vikihi tihedus sõltub värvikihi paksusest. Värvikile laseb mingil määral niiskust ja veeauru läbi, aga mitte alati küllaldaselt. Vananedes praguneb akrülaatvärv puukiu suunas, mis (eriti horisontaalse laudise korral) toob kaasa “veetaskute” tekkimise ohu. Värvikile alla tunginud niiskus või vihmavesi ei pääse enam välja ja soodustab puidu läbivettimist. Soomes läbiviidud suuremahulised uuringud näitasid, et lateksvärvide poolt põhjustatud kahjustused on puitfassaadidel kõige tüüpilisemad. Kuigi lateksvärvid peavad vastu ca 20 aastat, ehk peaaegu põlvkond, viib nende kasutamine tihti puitfassaadide kahjustusteni. Seetõttu tuleks lateksvärve püsivateks mõeldud ehitistes vältida.

Hübriidvärvid

Et erinevate sideainete eeliseid kombineerida ja puudusi minimeerida, pakutakse puitpinna välispidiseks kaitseks segusüsteeme, nn hübriidvärve. Levinumad neist on vesialuselised õlisisaldusega akrülaatvärvid ja vesilahustuvad polüuretaan- akrüülvärvid. Üldiseks tendentsiks on lahustipõhiste värvide tootmise ja kasutamise vähendamine.

Suspensioonvärv

Suspensioonvärv (muldvärv, Rootsi värv) annab meeldiva mati pinna ning laseb puidul hingata. Sobib ainult hööveldamata laudadest või varem muldvärviga värvitud puitfassaadile (fotod 26, 27) – muldvärv peab imbuma puitu, mistõttu hööveldatud või eelnevalt teiste värvidega värvitud pindadel ei teki tal vajalikku naket. Suspensioonvärvi on kerge pinnale kanda, kuid seda ei tohi teha paksult: paks värvikiht võib kergesti praguneda ja maha kooruda. Enamasti piisab ühest kihist, vaid liiga õhukese kihi korral tuleb võõpamistöö teist korda ette võtta. Muldvärv, eriti tumepunane, on pika elueaga – 15…30 aastat –, kergesti hooldatav ja vananeb kaunilt. Renoveerimiseks tuleb pind vaid tolmust ja lahtisest värvist puhastada. Lisaks ehtsale Faluni punasele on valida mitmete looduslike värvitoonide vahel.

Värvikile ja pigmenteeritus

Šveitsi autorid lähtuvad oma analüüsis ja soovitustes esmajoones värvikile tihedusest ja paksusest (vt Sell, Fischer, Wigger). Nad eristavad:

• kilet mittemoodustavaid, mittekilelisi (impregneerivaid) pinnatöötlusi;

• vähe kilet moodustavaid- ehk õhukesekilelisi lasuurvärve;

• tiheda värvikilega- ehk paksukilelisi lasuurvärve;

• tugeva värvikilega lakkvärve. Nii lasuur- kui lakkvärv võib olla:

• lahustipõhine või vees lahustuv dispergeeritud/emulgeeritud looduslik või sünteetiline õli, kunstvaik või polümeer;

• pigmenteerimata kuni tugeva pigmenteeritusega,

transparente ehk läbipaistev, poolläbipaistev või mitteläbipaistev. Impregneerimisviise käsitlesime eespool, allpool vaatleme šveitsi autorite nõuandeid ja soovitusi lasuur- ja lakkvärvi kohta.

Lasuurvärv

Lasuurvärviga saavutatakse osaliselt transparentne viimistluskiht, mis veel laseb puidu struktuuri või vähemalt pinnatekstuuri ära tunda. Et pakkuda kaitset puitu värvivate seente eest, võivad lasuurvärvid sisaldada seentevastaseid toimeaineid. Lasuurvärve liigitatakse kuivanud kile paksuse järgi õhukese- ja paksukilelisteks. Õhukesekileliste lasuurvärvide (fotod 28, 31, 32) kuivanud kile paksus pärast ja kahekordset värvimist on 10…20 µm ning veeauru läbilaskvus suhteliselt suur – 2 g/m 2 h. Kõige äärmuslikumais ilmas­tikutingimustes – lõuna- ja läänepoolsel küljel – peab õhukesekileline lasuur vastu 2…4 aastat. Renoveerimiskulud on suhteliselt madalad.

Šveitsi uurijate kinnitusel sobib õhuke­sekileline lasuur fassaadikattele hästi. Olenevalt ilmastikukahjustuste võimalik­kusest peaks varieerima pigmenteerituse astmega: madala ilmastikukoormusega fassaadil kasutada väikese pigmenteeri­tusega, suure ilmastikukoormusega fassaa­dil katva pigmenteeritusega lasuuri. Mida suurem pigmenteeritus, seda parem on ka lasuuri valgus- ja toonistabiilsus.

Õhukesekilelised lasuurvärvid on tänu oma heale elastsusele saetud, höövel­damata puidul vastupidavamad kui paksu- ja tugevakilelised. Viimastest tungivad turritavad puidukiud läbi, mis vähendab värvi kestvust. Õhukesekilelised lasuurid, näiteks vees lahustuvad dispersioon- ning suspensioonvärvid, katavad turritavaid puidukiudusid ja kaitsevad puitu niiskuse sissetungi eest hästi. Samuti jätavad puidu pinnastruktuuri nähtavaks isegi siis, kui värvikiht on katva pigmenteeritusega.

Lasuurvärviga värvimiseks sobib lehtpuu paremini kui vaigurikas okaspuu, millele tekivad intensiivse päikesevalguse käes vaigu eraldumise tagajärjel kergesti vaiguplekid.

Paksukilelise lasuurvärvi omadustele vastavad lahustipõhised puidukaitsevär­vid, õli- ja alküüdõlivärvid (fotod 24, 25). Paksukilelise lasuurvärvi kuivanud kile paksus pärast kahekordset värvimist on 30…50 µm ning veeauru läbilaskvus õhukesekilelisest väiksem – 1…1,5 g/m 2 h. Ilmastiku tugevamas mõjualas lõuna- ja läänepoolsel küljel vajab värvkate renoveerimist 3…6 aasta tagant ; renoveeri­miskulud on mõõdukad kuni suured.

Paksukileline lasuurvärv sobib hästi mõõdukama koormusega ehituskonstruktsioonidele, nagu lehtla või rõdu. Heaks aluspinnaks on hööveldatud ja lihvitud puit. Nendegi puhul tuleb, sõltuvalt ilmastikukahjustuste võimalikkusest, suurendada pigmendi kogust.

Lakkvärv

Saksakeelses keeleruumis tähistab mõiste lakk (Lack) mittetransparentset tugevat värvikilet, mis annab puidule eriti suure ilmastiku- ja niiskuskaitse, meil vastaks sellele lakkvärv või emailvärv .

Lakkvärvi kile paksus pärast kahe-kordset võõpamist on 80…120 µm ning veeauru läbilaskvus väga väike – < 0,5 g/m 2 h. Veeslahustuvate või lina-õlibaasiliste lakkvärvide veeauru difusioon on parem kui kunstvaikvärvidel (alküüdvärvil). Suurem veeauru läbilaskvus tagab värvikihi parema kestvuse, takistades selle mahakoorumist. Lõuna- ja läänepoolsel küljel peab lakkvärv vastu 6…12 aastat . Renoveerimiskulud on suured.

Tugeva värvikilega lakkvärvi aluspin­naks sobib liivapritsi või pöörlevate har­jadega töödeldud puit. Selliselt töödeldud puidult on eemaldatud pehmemad osad ja toodud esile kõvem, tugevam puidustruk­tuur, mis annab ka läbi tugeva värvikile dekoratiivse tulemuse.

Katva pigmenteeritusega lakkvärv on šveitsi uurijate hinnangul minimaalselt vajalik keskmise kuni suure koormusega ehitusdetailide puhul, nagu välisuksed, aknad ja aknaluugid (fotod 30, 34). Mitttepigmenteeritud, seega transparentsete värvikihtide UV-kiirguse taluvus on vähene (nagu läbipaistev lakk), mistõttu nad ei sobi otseselt ilmastiku mõjualas olevatele puitpindadele.

Pigment

Pigment on mittelahustuv, mikromeet­rise läbimõõduga osakestest pulber või pasta. Pigmendi kontsentratsioon ja liik määravad värvikihi tooni intensiivsuse ja katvuse, samuti valguskindluse – seega mõjutavad värvikihi vastupidavust ja puidu ilmastikukindlust.

Šveitsi uurijate hinnangul värvitoon vär­vikihi vastupidavust ei mõjuta, kuid väga tumeda tooniga värvikihte peavad nad he­ledatest problemaatilisemaks, eriti mõõdu­ka koormusega ehitusdetailide puhul. Valge pigmendiga värv nõuab toonitutest täpse­mat tööd ja ühtlasemat värvikihti.

Värvikihi värvus mõjutab puitpindade kuumemist välistingimustes: mustad pinnad kuumenevad kuni 70 °C-ni, valged pinnad kuni 40 °C-ni. Seetõttu peaksid otseses päikesekiirguses asuvad puitpinnad olema kaetud pigem heleda, keskmise kuni katva pigmenteeritusega lakk- või lasuurvärviga, et hoida tem­peratuuri mõju (soojus- ja UV-kiirgus, kahanemine) pinnakoormusele võimali­kult madalal. Tumedatooniliste värvide puhul peab päikesepoolsel küljel arvesta-ma ka suurema vaiguerituse ja plek­kide ilmumisega, seda eriti vaigurikaste puitude, nagu männi ja lehise korral (foto 20). Samuti võimendab tume värvi­kiht puidu niiskumist ja kuivamist, pind lõheneb kergesti (foto 32).

Kuna värvikihi vastupidavus sõltub reeglipäraselt pigmenteerituse astmest, ei sobi transparentne värvikiht tugevalt niiskuvatele puitdetailidele, sest ei anna küllaldast kaitset.